Eesti hobuse ajaloost
Sarnaselt eesti rahvusele on ka eesti hobuse iidne päritolu segu vähestest faktidest ja paljudest oletustest.
Vanimad luuleiud tõendavad, et hobune oli Eesti aladel olemas juba nii vara kui 7000 eKr. Need luuleiud kuuluvad ulukhobustele.
Ühe teooria kohaselt tõid muistsed soome-ugri rahvad hobused Läänemere äärde ajavahemikus 5000–1800 eKr. Selle versiooni kriitikud juhivad tähelepanu asjaolule, et esimesed katsed hobuseid kodustada algasid umbes 6000–4500 eKr. Seega on ebatõenäoline, et kodustatud hobused jõudsid siia samal ajaperioodil. Koduhobuse luid on Eesti aladelt leitud alates ajajärgust 1000 eKr.
Levinud teooria kohaselt pärineb eesti hobune põhja metshobustest ja on suguluses tarpaniga. Sama põlvnemisega on ka mitmed teised tõud – soome, vjatka, onega, tšuvaši, obva jne. Enamik neist tõugudest on tänaseks välja surnud või on neil kultuurhobustega ristamistel enamik algupäraseid omadusi välja aretatud.
Kõige tõenäolisem on see, et metshobused paaritusid siia toodud koduhobustega ja nende järeltulijatest kujunes tänapäevane eesti tõugu hobune.
Seda teooriat toetab fakt, et eesti hobune üks väheseid tõuge, mis on säilitanud muistsete metshobuste välitunnused – näiteks juttselgsus, õlarist ja sebroidsed märgised jalgadel. Samuti on eesti tõugu hobuses säilinud märkimisväärne vähenõudlikkus ja kohanemisvõime karmides põhjamaistes tingimustes.
Tänapäevased eesti tõugu hobused on tähelepanuväärsed oma väikese ja dünaamilise kehaehituse, tugevuse ja vastupidavuse, vähenõudlikkuse ja hea tervise poolest.
Hobused sõjasaagiks
Läti Henriku kroonika (XIII saj.) nimetab eestlaste häid, vastupidavaid ja kiireid hobuseid, keda peeti tähtsaimaks sõjasaagiks.
Alates 12. sajandist veeti paljusid eesti tõugu hobuseid Novgorodi kaupmeeste poolt Venemaale. Hobuseid kasutati vjatka ja onega hobusetõugude arendamiseks. See kestis kuni aastani 1414, mil Liivi ordu keelas eesti hobuste ekspordi Venemaale.17. sajandil kasutati väikeseid ja vilkaid eesti ja soome hobuseid Rootsi ja Venemaa vahelises Põhjasõjas. Eesti tõugu hobused olid vastupidavamad ja sitkemad kui rüütlite poolt kasutatud suured hobused. Eesti täkke otsiti teistesse tõugudesse lisamiseks, et parandada nende jõudu ja vastupidavust. Paljud hobused müüdi, kuid veel rohkem viidi Eestist ära sõjasaagina.
18. sajandil andis Venemaa keisrinna Anna Ivanovna korralduse Saaremaa mõisnikele, et nad kasvataksid eesti hobuseid Vene impeeriumi tarbeks. Parimad hobused viidi Venemaale tema enda ja tema õuedaamide jaoks.
19. sajandi eksperimendid
Parimate hobuste kaotamine sõdade ja ulatusliku kaubanduse tõttu mõjus hävitavalt Eesti hobusekasvatusele, sest asemele ostetud või sõduritega vahetatud hobused olid tihti kehvema kvaliteediga. Mõne aastakümne jooksul muutus mandri Eesti hobuste genofond ebaühtlaseks ja hobused ise ei olnud enam nii head.
Aborigeense tõu saatus jäi Saaremaa hooleks, kus mitmed mõisnikud pidasid endiselt suuri karju rannakarjamaadel.
1853. aastal avaldas Mag. Gottfried Weidemann raamatu „Über die Pferderace der Insel Ösel“, milles ta põhjendas, miks Saaremaa hobused on parema kvaliteediga:- Suurema populatsiooni tõttu ei olnud vajadust noorhobuseid liiga vara tööle panna ega vanu hobuseid üle koormata.
- Suured rannakarjamaad ja karjades liikumine võimaldasid hobustel areneda loomulikumalt ning sundisid neid kohanema karmide kliima- ja söödapuuduse tingimustega. See toetas tugevate, vähenõudlike ja tervete hobuste arengut.
- Saaremaa asus suhteliselt kaugel Vene piirist. Seetõttu mõjutasid sõjad ja kaubandus eksporti vähem ning saare hobusekasvatajad said hoida oma parimaid täkke ja märasid aretuseks.
- Saare hobusekasvatajad tundusid oma väikest aborigeenset hobust rohkem armastavat ja hindavat kui mandri-inimesed.
Mandri-Eesti hobuste kvaliteedi languse peatamiseks asutati Pärnumaal Toris 1856. aastal Tori hobusekasvandus.
Osteti kaheksa eesti tõugu täkku ja viiskümmend mära esialgse eesmärgiga säilitada eesti hobuse algupärane tüüp.
Kuid aeg nõudis teistsugust hobust.
Uued põllutööriistad vajasid suuremaid ja tugevamaid hobuseid, kes suudaksid põldu künda. Kuigi eesti hobune oli oma kehamassi kohta märkimisväärselt tugev, ei suutnud ta täita suure künnihobuse rolli, mida talupidajad hädasti vajasid.
Pärast pikki vaidlusi muudeti Tori hobusekasvanduse eesmärk lõpuks suurema ja raskema hobusetõu arendamiseks, et jääda talunikele vajalikuks. Eesti hobuse märasid ristati erinevate suuremate tõugude täkkudega ja 1922. aastal loodi eraldi tõuraamat. Nii sündis uus hobusetõug – tori hobune.
Sarnane eesmärk oli teisel kirglikul aretajal Alexander von Middendorffil, kes soovis luua eesti hobuse raskemat varianti, mis sarnaneks ardenni hobusele. 1862. aastal tõi von Middendorff Eestisse esimesed ardenni täkud, et neid eesti tõugu märadega ristata. Tema arvutuste järgi oleks uue raskema hobusetüübi loomine võtnud 30–40 aastat.
Nendele püüdlustele astus vastu kirjanik ja poliitik Carl Robert Jakobson, kes pidas 1870-ndatel hobusekasvatajatele üle Eesti loenguid, kutsudes üles eesti tõugu hobust puhtalt aretama ja nende jõudlust parandama parema söötmise ja pidamistingimustega.
Von Middendorffi soov luua raskemat hobust viis lõpuks eraldiseisva tõu – eesti raskeveohobuse ehk eesti ardenni tekkimiseni.
Kui mandri mõisnikud keskendusid peamiselt suurte ja tugevate hobuste aretamisele, olid Saaremaal ja Hiiumaal endiselt levinud väiksemad, aborigeensed ja puhtatõulised eesti hobuste karjad.
Kuni 1870. asutas parun K. von Hahn Saaremaal Uue-Lõve hobusekasvanduse, mille eesmärk oli ristata kahte võiku täkku – araabia hobuse ja orlovi traavli ristandeid – kohalike märadega, et saada postihobuseid, kes oleksid kerged ja kiired, kuid siiski vähenõudlikud ja kohalikele oludele vastupidavad. 38 aasta jooksul ristati need täkud ja nende järglased peaaegu tuhande eesti tõugu märaga ning jätsid tugeva jälje tõu tüübile ja värvustele.
Õnneks hindasid mõned kohalikud talunikud oma hobuste ürgsemat välimust ja iseloomu. Tänu neile säilis Saaremaal ka puhasaretus.
Esimene tõuraamat
Pärast esimest maailmasõda hakati eesti hobust plaanikindlamalt aretama. Korraldati suguloomade märkimisi ning 1921. a. asutati Eesti Maahobuste Kasvatajate Selts, mille ülesandeks jäi eesti hobuste tõuraamatu pidamine. Aretuseesmärgiks oli muuta eesti hobune suuremaks ja raskemaks, kuna hobune oli peamine veojõu allikas põllumajanduses. Samuti püüti sihipärase aretusega Uue-Lõve täkkude mõju välja tõrjuda.
Sisestavaks ristamiseks otsustati kasutada suuremakasvulist soome hobust, kes põlvneb eesti hobusega ühisest põhja-metsahobusest. 1921.-1938. toodi Soomest 13 täkku, keda kasutati paaritamiseks väga intensiivselt. Selle tulemusena suurenesid küll hobuste mõõdud ja kehakaal, kuid välimik muutus robustsemaks.
Nõukogude Liidus
1944. sai Eestist Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Riigimaa jaotati kolhoosideks ja sohvoosideks, kus peamiseks eesmärgiks oli põllumajandus ja toidu tootmine. Selleks vajati tööhobuseid.
2 nov. 1944. kinnitati rahvakomissar G. Abelsi poolt Eesti Hobuste Tõuseltsi põhikiri, mille alusel töötas selts tegelikult juba 1941.aastast.1945.a. oli liikmete arv kasvanud 1051-le ja tõuraamatusse märgitud hobuste arv kasvanud 2009 hobusele.
1947. aastal kinnitas ENSV Ministrite Nõukogu otsuse rajada riiklik sugutäkkude tall Pihtlasse, Saaremaale. Ülesandeks oli komplekteerida sugutäkkude tall 40 sugutäkuga. Pihtlasse toodi ka mõned soomehobuse täkud ja nende järglased. Aretuseks töötati välja katsed, mis mõõtsid hobuste jõudu, tervist ja iseloomu – algul 25 km katsesõitudega.
1950. aastal oli Saaremaal 12 780 hobust. Põllumajandustehnika üha suureneva kasutuselevõtu tõttu vähenes tööhobuste vajadus.
1950.–1960. aastatel korraldas Nõukogude valitsus süstemaatilisi tapatalguid, et kõrvaldada tööks või aretuseks mittevajalikud hobused.
1955. aastaks oli Saaremaal 8482 hobust.
1956. aastal likvideeriti Pihtla riiklik täkkude tall.
1964. aastaks oli Saaremaal alles 2688 hobust.
1970-ndatel oli hobustel põllumajanduses aina vähem tööd ning eesti hobune leidis endale uue rolli – laste ratsaponina või universaalse väikehobusena, keda said kasutada nii täiskasvanud kui lapsed.
1971. aastaks oli Saaremaal alles 1004 hobust.
Kõljala ja Sandla sohvoosides kasutati araabia täkke, et aretada kergemaid ratsahobuseid. Karuse ja Kärdla kolhoosides kasutati shetlandi poni täkke, et aretada väiksemaid ponisid lastele.
Endiselt leidus neid, kelle eesmärgiks oli säilitada aborigeenne eesti tõugu hobune ja jätkus tõuraamatu pidamine, kuhu kanti ainult puhtatõulised varsad.1990. oli Saaremaal alles 581 hobust. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ning kolhooside ja sohvooside sulgemist langes arv veelgi.
Eesti tõugu hobuse päästmine
Eesti taastas oma iseseisvuse 20. augustil 1991.
Järgmisel,1992. aastal alustas tegevust taas Eesti Hobusekasvatajate Selts, mille eesmärk oli päästa kriitiliselt väikesearvuline eesti tõugu hobuse populatsioon väljasuremisest.
1993. aastal lisas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) eesti tõugu hobuse nimekirja kui "ohustatud tõu", märkides, et see on väljasuremisohus.1994. aastal kuulutas Eesti Vabariigi valitsus hobuse osaks Eesti kultuuripärandist ja alustas toetuste maksmist iga sündinud puhtatõulise varsa eest.
1995. aastaks seati aretuseesmärgiks säilitada eesti tõugu hobuse aborigeenne tüüp ainult puhasaretuse teel. Hobuste arv oli langenud 443-ni.
1996. aastal oli tõuraamatus 421 hobust. Eesti Hobusekasvatajate Selts töötas välja säilitamis- ja aretusprogrammi. FAO muutis seejärel liigituse tasemele "ohustatud – taastumisvõimeline".
1997. aastal kehtestati hobuste kiibistamine ja paljud hobused mõõdeti ja hinnati. Läbiviidud mõõtmisandmed tõestasid, et eesti hobune on püsiva eksterjööriga tõug ja ta on üks vähestest tõugudest, mis on säilitanud aborigeensele hobusele iseloomulikud tunnused ega ole märgatavalt muutunud teiste tõugudega ristamise tulemisel
1998. aastatel tõusis eesti tõugu hobuse populaarsus universaalse ratsaponina nii Eestis kui ka Soomes. Kasvatajad pidid hoolikalt paaride valikul arvestama, et vältida suguluspaaritust.
Alates 2014. aastast peetakse Eestis kahte eraldi tõuraamatut, mida haldavad kaks erinevat kasvatajate ühingut. Mõlemad organisatsioonid on pühendunud eesti hobuse puhasaretuse säilitamisele, toetamisele ja arendamisele.
Kohalikest aborigeensetest täkkudest on siiani kasutusel Ahti 228E, Raspel 70E, Taube 60E ja Eni 8E vereliinid.
Samuti on kasutuses mõningad Soomest toodud täkkude vereliinid – Vuhti 136E, Taru 149E ja Lari 23E.2024. aasta seisuga oli Eestis ligikaudu 2700 puhtatõulist hobust. Väiksemaid populatsioone leidub ka Soomes ja Lätis.
Soome hobustest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti 228 E, Raspel 70 E , Taube 60 E ja Eni 8 E liin.Tänapäeval kasutatakse eesti hobuseid kasutatakse sageli universaalse ratsaponina turismiradadel, ratsakoolides, aga ka kodudes ja taludes perelemmikuna. Paljud eesti tõugu hobused on edukalt võistelnud takistussõidus, koolisõidus ja rakendisõidus.
Saaremaal kasutatakse väiksemaid hobusekarju taas rannakarjamaade hooldamiseks ja võsastumise vältimiseks, luues rändlindudele pesitsuspaiku Eesti rannikualadel.
https://eestihobu.ee/about/ajalugu/
https://www.esthorse.ee/index.php?id=eesti-hobuse-ajalugu
https://www.esthorse.ee/index.php?id=fakte
https://www.esthorse.ee/index.php?id=fakte-ii